Ajurveeda- minu elu saladus

August 3, 2017


Ükskõik milline elustiili muutus ei toimu üleöö, lihtsalt sõrmenipsuga. Eri
inimestel on see erineva pikkuse ja erinevate väljakutsetega. Ajurveeda
terapeudi Aet Sillaste elu hakkas muutuma neli aastat tagasi ja kuna temalt
küsitakse sageli, kuidas ajurveeda on ta elu muutnud, pani ta oma mõtted kirja.
„Minu kõige suurem väljakutse on olnud õigel ajal magamaminek,“ tunnistab
Aet.


Viimasel ajal olen saanud toredaid komplimente, kiidetakse minu alanenud
kehakaalu ja saledat joont. Kui ma nüüd ausalt ja keerutamata tagasi vaatan, siis
ma ei imesta. Kolm-neli aastat tagasi olin omajagu kopsakam, sest see, kui palju
ma igapäevaselt näiteks suhkruga rikastatud ja valget jahu sisaldavaid tooteid
tarbisin, tekitab minus praegu õõvastust. Lisaks kõiksugu ebakvaliteetsed rasvad
ja õlid ning mingi aja eest ka liha. Minu meelest sõin ma kaaskodanikega
võrreldes neid tooteid suhteliselt vähe, kuid praegusega võrreldes siiski üsna
märkimisväärselt. Kui nüüd teinekord mõnda kommi või jäätist proovin, tundub
see erakordselt magus.


Olukord muutus väga palju pärast eelmisel aastal maikuus Indias kogetud 30-
päevast panchakarma’t. Panchakarma on väga sügav ja korrastav ajurveeda
puhastusprotseduur, mille käigus tasakaalustatakse raku tasandil taimravi ja
õliprotseduuridega meie kehas olevad loodusjõud. Kogu see protsess oli nii
võimas, et peale seda valdas mind täielik sisemine tasakaal ja heaolutunne.
Igasugused kahtlased isud ja soovid kadusid mõneks ajaks täielikult. Kõige
suuremaks väljakutseks kujunes aga selle seisundi hoidmine, sest kogu ühiskond
panustab ju siiski sellele, et me tarbiksime tegelikkuses mittevajalikke asju ja
tooteid. Lisaks erinevad ahvatlused, mida ju ikka aeg-ajalt proovida tahad.
Siinkohal on mind aidanud ajurveeda päevarutiinist „dinachariast”
kinnipidamine. Kõige olulisem on minu jaoks õigel ajal magama minna. Ma
olen aastaid olnud öökull, aga täna saan aru, et see pani aastate eest minu
seedimisele tohutu suure põntsu. Kaua aega kurnasin oma seedesüsteemi
sellega, et olin poole ööni üleval ega lasknud tal taastuda. Seetõttu vaevas mind
aastaid kõhulahtisus, kuid süvendatult ajurveedat praktiseerides on see probleem
lahenenud. Olen muutnud toitumisharjumusi ja unerežiimi ja veidi ka taimraviga
end toetanud. Praegu saan aru, et tollane öine ülevalolek sai harjumuseks ning
pidev uimane olek tundus tavalise ja normaalsena. Puhanuna on aga elukvaliteet
hoopis teine, keha lihtsalt oli värske ja puhanud tunde unustanud.
Täna ärkan ma hiljemalt kell 7, käin tualetis, pesen hambad, puhastan keele ning
joon suure tassi sooja vett. Seejärel teen mõned jooga- ja hingamisharjutused
ning mediteerin. Peale seda loputan seesamiõliga oma suud ning paar-kolm
korda  nädalas teen endale ka mõnusa sooja õliga massaaži. Enesemassaaž lisab
tohutult palju kvaliteeti päeva, eriti talvel. Tunnen, kuidas põhjamaalase keha nii
väga vajab meie talvises ja kuivas kliimas sooja õli. Kui mõnikord massaažiga
liiga pikk vahe kipub sisse tulema, siis keha hakkab seda suisa igatsema. 

Üks tore harjumus, mille oma ellu juurde olen saanud, on ise toiduvalmistamine.
Loomulikult tegin ma ka varem süüa, kuid nüüd olen õppinud tervislikke ja
maitsvaid toite valmistama, mis toetavad minu keha ja on kerged seedida.
Kindlasti valmistan kodus enamasti igal hommikul sooja putru ghee’ga ning
kindlasti püüan päeva jooksul teha ka teise sooja toidu, sageli ka kolmanda.
Võib-olla küsite, kuidas ma jõuan. Jah, olen nõus, et iga päev tööl käival
inimesel on see omajagu keeruline, kuid olen aastaid teadlikult selles suunas
liikunud, et saaksin seda omale võimaldada.


Minu toiduvalmistamise teel on olnud palju avastusi, olen õppinud kasutama
vürtse, kombineerima juurvilju ning rikastama toitu kuue erineva maitsega.
Minu koduköögi lahutamatuks kaaslaseks on ghee ehk selitatud või, mis annab
toitudele mõnusa maitse ning muudab kõige selle, mis suhu pistan, kergemini
seeditavaks. Ghee’d keedan enamasti kord nädalas paarist pakist eestimaisest
võist.


Toitun enamasti taimselt, küll aga kuulub minu toidulauale ghee, aeg-ajalt
mahedad piimatooted, harvem muna ja mõnikord ka kala. Ajurveeda elustiili
järgivad inimesed on enamasti ovolaktovegetaarse toitumisega, kuid mina olen
aeg-ajalt oma piire laiendanud just seetõttu, et nii on teistsugust elustiili
viljelejate seas lihtsam hakkama saada. Lihavaba olen ma juba oma 5–6 aastat,
aga siiski satuvad aeg-ajalt minu sugulased ja vanad sõbrad paanikasse, kui neile
külla lähen, sest nad ei oska mulle midagi süüa pakkuda. Ma olen selle
lahendanud nii, et ei luba neil liigselt muretseda ning võtan ise alati kaasa
piisavalt toiduaineid ja teen neile mõnda oma lemmikrooga. Ja teate, mis siis
juhtub? Pean oma kaasaga hoolitsema selle eest, et me ise nälga ei jää, sest minu
valmistatud taimetoit kaob laualt tavaliselt esimesena. Kui aga söön väljas, siis
valin selle toidu, mis on minu loomulikule toitumisele kõige lähedasem. Just
seepärast luban endale aeg-ajalt kala, sest kõik toidukohad või seltskondlikud
üritused taimset toitu ei paku ning ma ei soovi enda toitumisest suurt
seltskondlikku arutelu ega probleemi tekitada. Püüan ümbritsevat maailma
aktsepteerida.


Ma pean tunnistama, et sellise toitumise ja elustiilli omaksvõtmine on olnud
üsna loomulik teekond minu jaoks. Alguses püüdsin lihtsalt ajurveeda õpetusi
järgides toiduvalikusse kasulikke toiduaineid lisada, hakata sööma kindlatel
kellaaegadel, õppisin toitu maitsestama. Nüüd on keha sellega täielikult
harjunud ning annab kohe märku, kui talle midagi ei meeldi. Kui söön valel ajal
või midagi raskesti seeditavat, annab keha sellest teada väsimuse, raskustunde
või loiu olekuga.


Tegelikult naudib keha lihtsaid koduseid toite, kui aga pidevalt hakkab isutama
koogikeste, praetud toidu või mõne rämpstoidu peale, siis on see kindel märk
sellest, et keha on tasakaalust väljas ning oma elurütm ja töökorraldus tuleb
põhjalikult üle vaadata. Leida rohkem aega endale, vaikuses olemiseks, looduse
ja mediteerimise jaoks.


Kõige suuremaks väljakutseks on saanud mulle õigel ajal magamaminek. Talvel
olen juba üsna tubli – olen kella kümnest soojas voodis, aga kuna suvi on meil
nii lühike, siis tahaks kõike teha ja see lööb mõnikord kindla režiimi sassi.

Kindlasti on minu päevarežiimis muutunud see, et üle südaöö ei ole ma ka suvel
üleval. Isegi valgetel suveõhtutel olen voodis hiljemalt pool kaksteist. Nii olen
ma hommikul kell pool seitse või seitse täiesti värske ja valmis uut päeva
alustama. Selle harjumuse omaksvõtmine võttis aega rohkem kui aasta, kuid
kõige rohkem aitas mind kolm kuud Indias, sest sealses kultuuris lihtsalt ei ole
õhtul turistil midagi muud teha kui vara magama minna.


Reisimine on olnud minu kirg kogu elu, kuid nüüd olen mõistnud, et minu kehas
olev loomulik õhuelement on see, mis reisimist naudib. Rändamine häirib keha
tavapärast rütmi. Lennujaamad, kliimamuutus ... Mida pikem reis, seda kauem
pärast taastun. Kui varem vaatasin alati pileti odavat hinda, siis nüüd on minu
jaoks oluline mugavus ja võimalikult väike lendude vahe. Reisi ajal väldin kohvi
ja palun alati kuuma vett, mis keha hästi toetab. Võtan endaga kaasa veidi
tervislikumad toidupalad, kui seda on lennukitoit. Korraldan oma reisi enamasti
nõnda, et ühes kohas viibin vähemalt nädala, nii saab mu keha selle kõigega
paremini hakkama.


Kõik need muutused minuga tulnud üleöö. Selleks on kulunud aastaid. Pikapeale
olen aru saanud, mis on minu jaoks parim ning oma töid ja tegemisi selle järgi
seadnud, sättides esikohale enda. Loomulikult on kõiges olnud ka
tagasiminekuid ja pettumusi, isegi enesesüüdistust ja rahulolematust. Nüüd aga
tean, et kui tekivad hetked, mil minus vallandub suur magusaisu või olen mitu
päeva magamaminekuga viivitanud, siis see on lihtsalt keha märguanne mulle, et
teaksin puhata või enda elurütmis muutusi teha. Rahulikult ja paanikata, sest
kõik möödub ja peagi hea enesetunne taastub.


Ajurveeda kõige tänuväärsem õpetus mulle on olnud see, et alati tasub iseenda
suhtes leebe ja heatahtlik olla. Sellest arusaamine võttis aga aastaid aega. Ma
teen alati parima, mida hetkel suudan, ja kui aeg-ajalt lubangi endale tüki kooki
või lõhnava tüki praekala, siis naudin seda, nagu sööksin maailma parimat
rooga, sest just see energia, millega oma igapäevaseid toimetusi teen, kujundab
minu enesetunde.


Õnneks on minu elu nõnda läinud, et ajurveedast on saanud minu elustiil ja töö.
Armastan õlilõhna ja vürtse ning minu meel puhkab eriti hästi just siis, kui saan
pakkuda lõõgastavat õlimassaaži või näoteraapiat või abivajajale nõuga abiks
olla.

 


Olen mõistnud, et ainult mina olen see, kes oma elu kujundada saab, ning teen
seda parimal moel iseennast aktsepteerides ja armastades. Õnn ei ole mitte saada
seda, mida ma tahan, vaid kogeda seda, kes ma olen.

 

 

Please reload

Olulisemad postitused
Ilmunud
Please reload

Arhiiv
Please reload

Otsi

I'm busy working on my blog posts. Watch this space!

Please reload

Jälgi mind ka sotsiaalmeedias
  • Facebook Basic Square

© 2019 Värvipidu OÜ, Kõik õigused kaitstud.                                                                    info@heatuju.ee Aet Sillaste 5068243